Ülesanne 1

Tuua näide (ajaloost või minevikust maailma eri paigus) iga puudekäsitluse (tabu, tervisehäire, ühiskonna probleem, eluviis kohta)

*Tabu
Näide:
Piiblist, kus Jeesuselt küsitakse pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ (Jh 9:2). (Kikkas, 2009)

Näide:
Veelgi äärmuslikum näide oli juba eespool mainitud Sparta linnriik, kus puuetega vastsündinud jäeti mägedesse surema(mõnedel andmetel visati kaljult alla), kusjuures seda pidi vanemate nõukogu käsul tegema lapse isa. Sparta puhul tuleb arvestada ka asjaolu, et lapsed olid linnriigi (mitte vanemate) omand ja sellisena soovis tollane võim tagada üksnes võimekate ja elujõuliste alamate üleskasvamist. (Kikkas, 2009)

Näide:
Keskaegne külakogukond (kust pärineb otsapidi ka eesti vanasõna "iga vald toidab oma sandid ise"). Kogukond hoolitses jõudumööda ka oma nõrgemate liikmete eest ja kuigi enamasti ei saa rääkida võrdväärsest kohtlemisest (vt omaaegset terminit "külaloll"), kanti nende põhivajaduste eest hoolt ning rakendati ka jõudumööda tööle (karja hoidma, puid vedama vms). (Kikkas, 2009)

*Tervishäire
Näide:
Eraldi väljatoomist ühe väga ebasoodsa ajajärguna väärib siin 19. sajandi teisel poolel alguse saanud (ehkki "valikulise eostamise" põhimõtete ajalugu loetakse juba alates Platonist) ning eriti tugevasti XX sajandi esimestel kümnenditel esilekerkinud eugeenikaliikumine, mis paljudes kohtades (eriti just jõukates, "arenenud" riikides nagu USA ja Saksamaa) surus ka puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, "korralike inimeste" silma alt ära. Eugeenika üheks põhiideeks on "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma (ja üldse ühiskonnaelus domineerima) vaid "parimad esindajad" (nii oli tegemist omalaadse tõuaretusega). (Kikkas, 2009)

Näide:
Eugeenikud ei läinud enamasti küll välja Sparta mudelini ehk füüsilise hävitamiseni (ehkki natsi-Saksamaa jõudis ka selleni), kuid näiteks puuetega inimeste puhul ei peetud järglaste saamist enamasti mõeldavaks, samuti oli välistatud nende osalemine laiemas ühiskonnaelus. (Kikkas, 2009)

*Ühiskonna probleem
Näide:
XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama (eeskätt puuetega inimeste endi seast pärit aktivistide, aga ka mõnede spetsialistide poolt) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. (Kikkas, 2009)

Näide:
Sotsiaalse mudeli järgi peab ühiskond muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast (positiivse näitena selles vallas võib mainida tänapäevaseid kuuldeaparaate, nägemisabivahendeid ning ka operatsioone nagu laser-silmalõikus või kõrvaimplantaatide paigaldamine - tänapäeval nende abil täiesti tavapärast elu elavad inimesed oleksid jäänud varasematel aegadel puuetega inimeste seisusse koos kõigi siit tulenevate takistustega). (Kikkas, 2009)

*Eluviis
Näide:
Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt oma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. (Kikkas, 2009)


Allikas: Kikkas K, (2009) Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed. Loetud 07.09.09 http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_läbi_aegade

Veel mõtteid...

Lugesin Jaak Võsa kirjutist teemal: Puuetega inimeste integratsioon ühiskonda on liikumine tasakaalupunkti ning leidsin sealt nii mõndagi huvitavat.

Paljulugenud inimestena teame kindlasti kõik lugu Jaakobist, kelle Kõigekõrgema ingel lombakaks lõi. Oma pisut riukalikule iseloomule vaatamata jäi Jaakob ikkagi taeva soosikuks ja tema tegevus mõjutas paljude rahvaste käekäiku. Oletatavasti oli Jaakob üks esimesi invaliide, kes ilmus ajaloo areenile. Teatavasti andis Jumal oma rahvale hiljem mitu korraldust, mis olid seotud tema kaitsealuse puudega, näidates, et ta ei suhtunud sellesse sugugi ükskõikselt. (Võsa, 2002)

Jaakob oli silmatorkava puude tõttu tegelikult oma aja kohta haruldane nähtus. Tollane maailm nõudis pealikke, kes olid samavõrd targad kui füüsiliselt tugevad ja üksnes tema üsna kerge puue võimaldas tal ilmselt seista edasi sellisel jõudu nõudval positsioonil. Üldjuhul asetati puuetega inimesed siis ühiskonna redeli alumistele pulkadele. Neid võib näha kerjamas templi väravates ja tee äärtes; oma moondunud välimusega äratasid nad inimestes hirmu ja usuti, et nad kannavad needust oma esivanemate või omaenda pahategude eest või ilmutab saatan ise ennast nende kehas. (Võsa, 2002)

Selline oli tolleaegse ühiskonna suhtumine ja sellisena on see jäetud ka ajalukku. Puuetega inimesed olid pigem tõrjutud kui kaasatud, alles tänapäevane ühiskond räägib palju kaasamisest, integratsioonist, sellest, et kõik saaksid koheldud võrdväärsetena.

Sparta linnriigis jäeti väetid vastsündinud mägedesse surema, samuti ei arenenud ühiskonnas mõeldavaks, et puuetega inimesed saavad järglasi. Mulle tundub, et sarnase näite saab tuua ka Vana-Hiina põhjal, kus piiramatu võim oli isal.

Perekond Hiina kasvatustraditsioonis: Perekonnas oli absoluutne võim isal. Tema jagas poegade töö, otsustas, kellele missugune haridus anda, milline elukutse valida, kuidas kedagi karistada, kes kellega abiellub. Isa võis oma lapse isegi tappa – kuigi juriidiliselt see kinnitust ei leidnud, tunnustas ühiskond isa otsust. (Tilk, 2006)

Siin ei ole küll juttu otseselt puuetest, kuid siiski, kui laps tegi midagi valesti või oli halvem, nõrgem teistest, oli isal õigus ta elu lõpetada. Tihti juhtus seda tütardega, kuna neid ei väärtustatud eriti, uhkust tunti poegade sünni üle.

Allikad: Võsa J, (2002). Puuetega inimeste integratsioon ühiskonda on liikumine tasakaalupunkti. Sotsiaaltöö nr, 4. Loetud 13.09.2009 http://www.els.ee/index.php?page=124&print=true
Tilk M, (2006). Kasvatus eri kultuurides III